Varustuse ülevaade. Oandu-Ikla 2018

Vähem kui 48h pärast stardin Oandu-Ikla 380km rajale. Täna sai kott kokku pandud ja koos toiduga tuli kogukaal  ca. 13kg, mis on üllatavalt madal, arvestades seda, kui palju kaamera varustust mul kaasas on. Pildilt on puudu pott, joogipudel, Gopro varustus, statiiv.

DSC_0108.JPG

1. DD tarp(superlight) ilma vaiadeta
2. 8mm joogamatt
3. NatureHike padi, täispuhutav(45g)
4. ferrino NightTech 300
5. osprey exos 58
6. Gaas+noname põleti
7. 5 LED Hiina pealamp(2×18650)
8. veekindel telefonikott
9. Vihmamantel
10. Gerber puss
11. La Sportiva Ultra Raptor
12. Nike tuulekas
13. Nike soojem ”pusa”
14. Nike liibukad 2 taskuga
15. Jalatsikatted(veekindlad)
16. Matkasokid
17. Nike pikk alussärk
18. Lühike kompressioonsärk
19. ja 20. Meriinovillast soepesu
21. Nike pikad alukad

Täpset baaskaalu ma ei tea, aga pakun, et see jääb sinna 7kg kanti.

Kaamera varustusse kuulub mul hero5+karma grip, 2x 12000mah akupangad, täis alumiinium statiiv 30cm-105cm(amazon). Need asjad on mu kotis kõige raskemad ja mahukamad, kuid 11 päeva pole palju ning ma olen nõus kandma seda lisa kilo hea video pärast.

Kaardi kohta ei oska ma hetkel rääkida. Rajale lähen ilma kaardita, kuid käin Oandu RMK kontorist läbi, vaatan mis nad pakuvad. Olen kuulnud, et need voldikud ei ole head, kuid sekstisoonide kaupa müüdavad lehed pidid asja ära ajama, samas mul on telefonis GPS failina terve rada saadaval ja see app töötab ka offline modes, niiet ei muretse väga ära eksimise pärast.

Järgmine postitus tuleb vast juba rajalt.

Minge metsa!

Advertisements

Jalgsi viina järgi?!

Käes on märtsi keskpaik. Periood kus magama minnes on rohi väljas, kuid kui hommikul tööle sõitma hakkad, pead ikkagi autolt lume pealt pühkima…Welcome to Estonia!

2. mai on mul kalendris punase ristiga märgitud kuupäev. Päev mida ma olen oodanud juba pea talve algusest saadik. Esialgu pidi olema 2. aprill, kuid praegust ilma vaadates olen õnnelik, et puhkus sai ringi tõstetud. Mis mul siis 2. mai juhtuma hakkab? Teada on, et 1. on ju kevadpüha, aga 2…Teine on täitsa tavaline tööpäev Teile, kuid minu jaoks tähistab see Jala viina järele minemist. Okei nali naljaks, sest tegelikult märgib see päev esimest thru-hike, esimest ”läbimatkamist” minu elus. Hetkel on meil 2 täispikka matkarada: Peraküla-Aegviidu-Ähijärve ja Oanud-Ikla. See viimane on nimelt see, mille mina ette võtan. Miks oandu ikla, sest Ähijärvel pole mul midagi teha, Iklast saab vähemalt pudeli kangemat ja odavalt. Küsimus miks ma siis juba autoga ei lähe…Vaadake kütus on ka Eestis kallinenud. Niiet jala Lätti kõndida tundub täpselt õige kogu selle poliitilse müra keskel.

Plaani kohaselt alustan ma 2. mai hommikul Oandust, jalad merevette kastetuna, motiiviga merest mereni rännata. Rännaku plaan näeb välja järgnev:

  1. Kalmeoja-nikerjärve(Aegviidu) 39km
  2. Nikerjärve-Hiieveski 44km
  3. Hiieveski-Hirvelaane 30km
  4. Hirvelaane-Tillniidu 40km
  5. Tillniidu-Kellissaare 32km
  6. Kellissaare-Hüpassaare 29km
  7. Hüpassaare-läti(laagriplatsi nimi) 31km
  8. Läti-Kopratare 27km
  9. Kopratare-Laiksaare 36km
  10. Laiksaare-Ikla 41km

 

Kava koostades häiris mind natuke, et esimesed päevad nii pikad on, kuid vaadates ja planeerides ei kannatanud neid väga lühemaks ka teha, kuna plaan on ikkagi matkata laagrist laagrisse ja vältida põõsa all magamist. Teepeal on 4 poodi mida saan võimalusel külastada. Esimene on aegviidus, sealt edasi Lelles ja Ardus ning viimane peaks olema Kilingi-Nõmmel. Esialgse plaani kohaselt katsun piirduda ainult Lelle kauplusega, sest kogu toit mis kaasa võtan on dehüdreeritud, ehk võtab vähe ruumi ja 5 päeva toidu kaasa võtmine pole probleem…vähemalt Lelleni.
Varustuse kohta kirjutaks nii palju, et kogu kaal(6 päeva toit, kaamera, akupank, telefon, 3L vett, magamine ja riided) tuli 15-16kg vahele ja ma usun, et see on väga hea. ”Base weight” pole ära kaalunud, aga ma usun, et see ei ületa 5.5kg.
Minek on üksinda, pean tõdema, et ei oksa midagi oodata matkast. Ma pole kunagi üksi käinud metsas pikemalt kui 1 päev. Ma ei tea kuidas saab vaimselt olema pikkadel igavatel lõikude, vihmas, maastikul, eksinuna, see kõik saab selgeks alles rajal. Ma siiralt loodan, et isegi kui tegu tuleb raske seiklusega, siis rajalt maha astudes jäävad järele ainult head mälestused, sest keegi ei mäleta mis tundega on valu ja ebamugavus.